“Vabaduse Palee”

Ma näen sind.

Tule tagasi.

Alustame uuesti.

Mäletad seda aeda,

väljaspool aega?

Kui ei, siis vaata oma kaarti.

Loe seda, mis seal on kirjas.

Eriti seda, mis on nähtamatus kirjas.

Roni üle.

Luba oma põlvil pühalikult kriimuda.

Kui jõudsid, siis lasku madalaks.

Mitte nagu muru vaid kui kõige kõrgem puu.

Istutu juurtega sügavale maasse.

Ava süda, meel, aegade tuulele.

Sa tunned ju? Aga ei näe.

Ja ometi kartsid, et see pole päris.

Ta viitab su suunas oma pehme käega.

Hinga keha täielikult täis.

Korralikult täis.

Heldelt ja kergelt,

ja siis kuula.

Ole hästi vaga.

Vaga nagu sügavaimate vete kõla.

Kas sa nüüd mäletad?

Hirm on siin julgus

Ja pisarad rõõm.

See kõik on pahupidi endast väljas.

Tunne, kuidas ta sind liigutab.

Näe tajude ja tunnete joobumust.

Püha vesi pole allikatest lõppend,

sest allikas polnud seal, kus sa uskusid.

Kõik need lõputud valikud

ja ometi on ainult üks valik.

Ta ei allu minu kujutelmale,

kuidas asjad võiksid olla

või kuhu suunas kulgeda.

Trampides jalgu ja lüües lamenti

kõrgete mändide varjus.

Tema võidab alati.

Tal on sügavuste süda

ja võime lahustuda meie eraldatus.

Ma murenen tema jumaliku ilu müüride varjus.

Ta on kogu elususe pühitsetud üsa.

Keegi, keda pole võimalik ohjata, aheldada või köita.

Lenda!

Miks sa ei lenda?

Ütleb ta.

Sa tuled ju vabaduse paleest.

Viimaks tuleb sul aurustuda

punaseks udujaks tolmuks,

mis mahutab end mägede orgu,

selle pühaduse reite tugevasse hoidesse.

Maapinnaluidete lainelisse vormi.

Äratundmuse õrn rebitud pilk palgel

taipad, et pole vägevamat, kui näha südamega.

Müstikute järglasena, karavanil kulgedes

ja seda valget leegitsevat karikat austusega kandes.

See ongi sinu tagasitulek.

milli | 2.11.2026